Thursday, April 01, 2010

Kevad on mühinal saabunud.
¤ Täna näitas kraadiklaas vilus +15 kraadi.
¤ Täna nägin sellesuvist suunanäitajat- kirjut liblikat.
¤ Täna hommikul ujusid tiigil pardid.
¤ Paar päeva tagasi nägin hanesid pea kohal tagasi saabumas.
¤ Paar päeva tagasi kuulsin kuldnokka laulmas.
¤ Lumi sulab silme all.
¤ Imeilus talv on läbi.

Tuesday, March 30, 2010

Käbi Laretei
Eksiil


Käbi Laretei, eesti soost Rootsi pianist ja kirjanik, sündis 1922. a. Tartus diplomaat Heinrich Laretei noorema tütrena. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal jäi Käbi Laretei koos oma vanematega eksiili Rootsis. Elab täna Stockholmi kesklinnas ja mõtleb tihti Eestile. Et mitte öelda - alati.

«Eksiil» on Käbi Laretei Eestis ilmunud raamatutest viies ja kannab Urmas Oti poolt pandud pealkirja. Erinevalt eelmistest on «Eksiil» mõnes mõttes koguja-raamat. See tähendab, raamat inimesest, kelle elus on olnud palju armastust ja kes on klaverit mängides mõnikord tundnud inglitiiva puudutust.


Taas tundsin naudingut lugemisest. Sama võrratu kui tema "Otsekui tõlkes", mida lugesin eelmisel aastal. Tema stiil on köitev ja lihtne. Kindlasti võtan veel midagi ette. Ruthi "pärast" ka Käbi Laretei vanema õe Maimu raamatu. Kunagi.
Raamatus oli peale intervjuu ka kaks jutukogu: "Kellele ma mängin?" ning "Keerised ja jäljed".
Esimene katkend räägib algusest. Rootsi. Laretei klaveriõpetaja on otsustanud, et neiu on valmis lavale astuma. Parajasti oli alanud suur põgenikevool Eestist. Kogu saal oli välja müüdud.

...Ma ei olnud üldse närvis, astusin lavale ja alustasin Händeli Chaconne´iga.
Sellest kontserdist pärineb minu komme lavale alati taskurätik kaasa võtta. Vaevalt olin jõudnud mõned variatsioonid ära mängida, kui tundsin, et nina läheb vesiseks. Pidin mängu ajal pidevalt välja mõtlema mooduseid, kuidas nina tilkumist ära hoida. Olin sunnitud istuma enneolematu sirge seljaga, pea kuklas. Iga forte- variatsiooni kasutasin ära nina luristamiseks, et saaksin jälle korraks klahvide kohale kummarduda, kuni pidin taas sisse võtma selle uhke kehahoiaku, mis olevat kuulajatele jätnud kohutavalt professionaalse mulje.
Nii oligi minust saanud kontsertpianist. (lk 107-108)


Järgmised katkendid kirjutasin välja loost "Lihavõttejänes", mis oli üks soojemaid palasid. Lapsepõlv tuleb meelde, mis muud :) Selgituseks ütlen, et Käbi kutsub oma ema mammaks. Teised tegelased (Tallinna-ema ja Tartu-ema) peaksid vist vanaemad olema.

...Tallinna-ema tegi oma pasha ja Tartu-ema tegi oma- ja mamma pidi neid tegema mitu tükki. Ühe pühade eelõhtuks,teise esimese püha hommikuks kohvi kõrvale ja kolmanda, vähemalt niisama suure, teiseks pühaks, kui tulid külalised. Peale selle teadis mamma väga hästi, et magus segu vormides kahaneb pühadeni jäänud päevade jooksul vahetpidamata Maimu ja minu sahvriskäikude tagajärjel./---/
Pashavorm koosneb neljast kolmnurksest lauatükist, mis pannakse püramiidina kokku. Vanaisa nägi veel lisavaeva ja tahus kolmnurkadele mustri. Suurel vormil, mis ta oli aastaid tagasi mammale teinud, olid tähed X ja B.
"See tähendab: Kristus on üles tõusnud," seletas vanaisa. (lk 204-205)


..."Tule siia!" hüüatas Maimu äkki. "Vaata, mis ma leidsin!"
Te ei arva iial ära, mida me nägime! Siin olid kõik meie kirjad lihavõttejänesele. Siin olid pressitud ja kuivatatud lumikellukesed. Kõik siidipaelaga väiksesse kimpu kokku köidetud.
"Enam ei saa ma küll mitte millestki aru," ütles Maimu. "Kuidas mamma meie kirjad kätte sai? Kas sa usud, et ta kohtas jänest?/---/ Istusime lahtitõmmatud sahtlitega valge kummuti ees põrandal. Vahtisime teineteisele otsa ja katsusime nuputada, kuidas meie kirjad lihavõttejänesele olid mamma kätte sattunud. See jäi lahendamata mõistatuseks. Mammalt ei julgenud me seda kunagi küsida. (lk 213)

Labels:

Monday, March 15, 2010

Mugavustega harjunud inimese teistsugune pühapäev.
Pühapäev algas vaikselt ja rahulikult. Inimese abikaasa läks varakult Peipsile kalale, poisid vaatasid telekast multikaid ja Inimene tundis ennast eelmise päeva sünnipäevast veel väsinult. Sugulane sai 17, pidu oli viisakas, Inimene oma perega viibis seal u 3 tundi, ja tunnine kojusõit veel otsa.
Niisiis, pühapäev nagu ikka. Vanem poeg pidi Lõunakasse sõbra sünnipäevale minema. Ok, hommikusöök valmis, kõhud täis. Pool 12 majandas Inimene poisid autosse, et õigel ajal Lõunakas olla. Ja sealt tuligi 1.üllatus. Auto, mis paar päeva oli tegevuseta olnud, ei teinud mingit mõistlikku häält. Üks köh- ja oligi kõik. Tsoss. Vot selle peale Inimene ei tulnudki. See võimalus läks täiesti meelest! Mis seal ikka, jalad kõhu alt välja ja bussile. Inimene ei teadnud bussiaegu (eriti veel pühapäevaseid), aga tuppa internetti minna polnud ka enam mõtekas. Poisid arvasid, et võiks taksoga minna. Inimene mõistis küll, et bussiga õigeks ajaks ei jõua, aga vot taksot ka ei tahtnud.
Bussipeatuses selgus, et nr 4 läheb u 20 min pärast. Pole ju mõtet oodata, niikuinii sihtkohta ei saa. Ehk veab nr 7-ga? Inimene oma jõnglastega seadis sammud järgmise peatuse suunas. Seal arvutasid nad välja, et oodata on u 15 min. Et nii kaua oodata oli tobe, otsustati poest läbi käia (niikuinii oli tarvis šokolaad osta). Poes käidud, uude peatusesse jõudnud, helistas Inimene sünnipäevalapse vanemale, et üks külaline hilineb. Buss ka hilines. Üle pika aja sõitis Inimene bussiga. Naljakas isegi.
Sünnipäevale jõudis poiss u pooletunnise hilinemisega, aga sellest polnud midagi. Tavaliselt läheb Inimene närvi, kui ta kuhugi hilineb. Nüüd suutis ta rahulik olla ja ka poisse rahustada. See rõõmustas Inimest.
Noorem laps läks tunniks mängima, Inimene jalutas paarist poest läbi, pani paar kingi-ideed kõrva taha. Natukese aja pärast imetlesid Inimene ja ta noorem võsuke loomapoes kalakesi- konnakesi- hiirekesi- linnukesi. 23 tuhhine roheline papagoi oli ka päris kenakene.
Rõõmus sünnipäevaline jutustas Ahhaa- elamustest ja kolmekesi istuti mahla jooma- krabisid sööma. Ja siis oli plaan nr 7-ga koju saada. Väljas oli vahepeal lund sadama ja tuiskama hakanud. Istuti bussi, sõideti paar peatust (enam-vähem linnast välja) ning siis teatas bussijuht, et jõuti lõpp-peatusesse. Tuli välja ronida. Teisel pool teed vaatasime taas bussisõiduplaani. Meie nr 7 pidi tulema u 15 min pärast. Oodata oli külm, sest Inimene oli riietunud kergelt (nagu tavaliselt autoga sõitmise puhuks). Kui peatusesse tuli buss nr 1, otsustati peale hüpata ja kesklinna ära sõita. Otsus oli õige, sest alles Hansakeskuse juures selgus, et nr 7 tiirutas kuskil mööda linna, ja nüüd tuli seda veel rohkem oodata (pea pool tundi!). Inimene tahtis juba koju saada. Nr 4 tuligi ja varsti oldi kodus. Tunniga Lõunakeskusest koju- pole paha :D Oleks võinud hullemini minna :)
Õhtupoolikul sai Inimene lemmikalaga- lumerookimisega tegeleda. Algul oli sulalumi, aga pooleteise tunni jooksul ilm jahenes ja lumi muutus sinakaks. Inimese abikaasa saak oli 6 kiiska ja 18 särge: esimesed läksid supi sisse ja teised pannile. Pole paha.

Thursday, March 04, 2010

Täna hommikul sain jälle 45 min õues trenni teha. Hea, et mul vähemalt üks sportlik hobi on- lumerookimine. Öösel oli sadanud natuke puhast ja õrnkerget lund. Lükkasin ja nautisin. Meenutasin teisipäeva õhtut, mil lükkasin läbivettinud lund. Too oli eriti raske trenn. Aga samas väga vajalik, sest juba hakkas külmetama, ning meie (A ja H olid abiks) ei tahtnud hoovile konarlikku ja ohtlikku pinda. Uue lumelabidaga, mille sain naabrinaiste käes sünnipäevaks, on lust seda tööd teha. Ja selja võtab ka natuke märjaks.
J käis oma rühmaga lasteaedade spordipäeval. Tulemused ilusti diplomil kirjas. Tavaliselt vaatame ja võrdleme eelmiste tulemustega (või H tulemustega), aga täna läks õhtul kiireks: tegime küpsisetordi (selle viib J oma rühmakaaslastele saabuva sünnipäeva puhul) ja J-ga aitasime H-l koomiksit joonistada (ja see on juba eraldi teema :P)

Täna on muuseas Antonio Vivaldi (1678) ja Eduard Vilde (1865) sünnipäev.

Sunday, February 28, 2010

Vaikne, rahulik pühapäev, täiesti tavaline ja natuke uimane.
Õues kolmandat päeva +3 soojakraadi ja lumi sulab silmnähtavalt. Et pesu nöörile viia, tuli kalossid üles otsida.
Õhtul elasime kaasa 50 km suusatajatele (ikka OM): AndruVeerpalu sai tubli 6. koha, JaaMae 30., AivaRehemaa 34. ja A.Karp vist 40. Kõva rebimine käis staadionil 15 sportlase vahel. Eks ole, pärast 50 km nad teevad lõpuspurte! Võimas!
Iluuisutajate galaesinemine oli teine sportlik "tegevus" täna. Iluuisutajaid meeldib mulle alati vaadata. Ilus.
Üks sokk sai ka valmis.
Tänavalapsed
Tea Kask


Ma ei tea, mis sund oli mul see raamat raamatukogust kaasa võtta... See oli valus lugemine. Kui ma kujutan ette, et minu noorema poisi vanune (või veel noorem)laps aetakse kodunt välja, ta õpib kerjama, et süüa saada, ta otsib varjualust, kus öösel magada, kuidas lapsed loodavad kodus näha kainet ema, kuidas ema peksab oma last triikrauajuhtmega jne jne... hingel hakkab valuv. Seda enam, et tegemist on enam-vähem tõestisündinud lugudega kahe poisi (4- ja 5-aastane)elust. Liiga julm.

...Ilmad läksid järjest külmemaks, sest talv oli tulekul. Päeval käisid lapsed kerjamas ning ostsid saadud raha eest toitu ja loomulikult liimi. Ööseks pugesid nad alati oma onni. Et Mattiasel tuli alati magades piss püksi, oli tal väga vastik olla: päeval eikuivanud enam püksid ära, vahetuspükse aga polnud.
Ta oli kogu aeg märg ja tal oli külm. Mattias muutus rõõmsaks ainult siis, kui ta õhtuti onnis liimi nuusutas. See tekitas temas õndsustunde ning sel ajal ei tundnud ta külma ega märga... (lk 38)

Labels:

Varesele valu
Leelo Tungal


Täiesti tore raamat, kerge lugeda (nagu ikka Leelo Tungla puhul). Kuigi peategelane- koolitüdruk Iisi puutus kokku tõsiste (täiesti kaasaegsete) probleemidega (isa ootamatu surm, isa uus pere, tüdruk elas üksinda, sest ema töötas välismaal), polnud raamat üleliia sünge.

/...Iisi tundis äkki kadedust selle väikese jonnipurika vastu, kes lohmaka kapuutsi alt oma emmele vihaseid grimasse tegi. Talle näis, et kõigil, isegi varestel seal sinises taevas, oli keegi, kes nende eest hoolt kandis ja neile nõu andis. Kõigil peale tema. Iisi oli enda meelest täiesti tavaline tüdruk, imelapseks ta just sündinud polnud, aga ka mitte hädavareseks, miks siis just tema juurest kõik ära põgenesid? Ema välismaale, isa mulla alla... (lk 9)/

Labels:

Saturday, February 27, 2010

Kristiina, see keskmine
Leelo Tungal

Kristiina-raamat on kirjutatud ajal, kui praegused emad-isad olid alles lapsed. Siis polnud Eesti iseseisev riik ja paljud asjad olid teistmoodi kui praegu: emadepäeva ja jõulude tähistamine polnud küll päris keelatud, kuid märksa tähtsamaks peeti naistepäeva ja uut aastat, mille saabumist kuulutas nii raadios kui ka televiisoris Kremli kellade helin. Toitu ja rõivaid ei ostetud kroonide, vaid rublade eest, ja poodides polnud pooltki nii palju kaupa kui praegu.
Aga lapsed olid ikka lapsed ja emad-isad armastasid neid samamoodi nagu praegused! Ning kuigi kodudes polnud tollal veel arvuteid ja mobiiltelefonist ei osatud isegi unistada, polnud laste elu ometi igav.


Niimoodi tutvustab Leelo Tungal oma raamatut. Ja mis on ka tõsi.
Palju tuli meelde. Ka see, kui Kristiina-jutud hakkasid Nõukogude Naises (või oli see mujal?) ilmuma. Igatahes esimest korda lugesime järjejutuna, mitte raamatust.
Väga humoorikas lugemine tollal ja praegugi, kuigi üht-teist on vahepeal muutunud ning ise natuke vanemaks saadud ;P
Raamatukogus juhtusin seda punasekaanelist nägema ja nii otsustasingi laenutada. Lugesin iseendale :)
Valisin välja sellise katkendi, mis võis mindki kunagi iseloomustada, sest olen minagi pere keskmine laps:)
...Viimasel ajal on ta (tita) hakanud oma hambutut suud natuke viltu kiskuma- seda suukõverust kutsutakse meie majas n a e r a t u s e k s ega jõuta küllalt ära imetleda. Mina lugesin ükspäev Tähekesest kaks luuletust täitsa üksipäini läbi, ja naeratada võin nii, et hambaauk hakkab külmetama- aga keegi ei ütle ainsatki head sõna. Nii see keskmise õe elu on... /(lk 24-25)

Labels:

Täna kuulasime Maretiga loengut kooliküpsusest, -valmidusest. 2 tundi läks ruttu mööda. Kahjuks kujunes lektori sõnavõtt+ mõned küsimused-vastused Hea Alguse tutvustamiseks ja kiitmiseks. Mulle meeldib Hea Alguse põhimõte, ma olen rahul, et meie lasteaias on see sees, et J. kasvatajad on teinud väga tublit tööd, aga... koolis on teine süsteem. Jah, mõned õpetajad on läbinud koolituse ja mõned kasutavad seda ka õppetöös (algklassides), aga enamus koole ja enamus õpetajaid ei tee seda. Arvan, et loengupidaja läks teemast mööda, ja sellest on kahju. Väga hea meel oli mul kohata ühte toredat tuttavat :) Kairit nähes läheb tuju alati heaks ja seepärast me alati kohtudes ka kallistame:)
A. käis E-ga Viljandis, siis suundus maale.
Meie tegime poistega pitsat, H-ga käisime talle uut koolikotti ostmas. J oli seni tunnikese üksi kodus, sest poodides käia talle ei meeldi, nagu ka H-le, A-le. Ja ega mullegi meeldi. Ja mis huvitav, J. lausa tahab mõnikord üksinda kodus olla. Seda oleme täheldanud juba pikemat aega (kui ma ei eksi, siis vist aasta tagasi avaldas ta sellist soovi). Õhtul vaatasime naiste 30 km suusatamist (Vancouveri OM 2010), Krisšmigunil ei läinud täna üldse- 28.koht. Vähemalt üks hõbe tal sellelt olümpialt olemas :)
Ja teist päeva sulab! Lumi on küll kokku tõmbunud, aga seda valget talverõõmu jagub veel tükiks ajaks. Mulle meeldib.
Ühe reisi kirjeldus jätkub.
Järgmine päev algas väga rõõmsalt ja rahulikult. Kinnitasime keha, "tankisime" veenõud joogivett täis, pakkisime telgid ja asusime teele.
Kõpu tuletorn, maailmas järjest töötanud suunanäitajate seas kolmas ja kõrgusega 36m oligi me külastusobjekt. Ilus ja võimas. Põnev oli järsust trepist üles ronida ja üleval platvormil ümbrust imetleda. Meie seltskonnast "vallutasid" selle kõrguse suured mehed A ja K, mina (esindades naispoolt) ja J , kes üllatas meid kõiki oma julgusega. Kõpu kompleks jäi meelde ka hoolitsetud ümbrusega.
Ristna tuletornis, mis on 30 m kõrge, käisime ka. Taas väike jäätisepaus ja edasi.
Emmaste kant ja meil läbimata-uurimata, liikusime kohe Käina suunas, kuigi Käinas ei käinudki :)
Orjaku linnuvaatlustorn ja loodusrada- superilus koht! Tornist nägime ühes suunas Käina lahte, kus olevat 23 saarekest, millel pesitsevat u 100 linnuliiki (!) , ja teises suunas oli näha piltilus külamaastik ning Jausa laht. Binokli abil saime meiegi palju ilusaid linde vaadata.
Vaemla villavabrik oli me viimane külastuskoht. Majas mürisesid vanad masinad, millega tehti lambavillast lõnga. Uurisime ise ja seletasime ka lastele, mida mingi aparaat teeb. Õpetlik. Ja taas jäätise mekkimine. Ning autoninad sadama poole.
Praamil sõime kõhud korralikult täis (lapsed said friikad- no mida sa hing veel ihkad :P) ja seejärel tehti meile üks pisike ekskursioon. Nägime A. õe tööruumi, kust levisid head lõhnad ja õhkus kuumust, ning veel käisime kapteni juures rooli, ekraane, nuppe kaemas. Põnev :)
Kokkuvõte:
1) tänusõnad Vallile hoolitsuse eest;
2)Hiiumaa jättis väga kena mulje, reis sujus kenasti ja meeldivalt, ning mina tunnen, et tükike minu südamest jäi sinna :)

Labels:

Wednesday, September 23, 2009

Ühe reisi kirjeldus.
Minu kirjutamissoon on täiesti umbes. Selle reisikirja kirjapanekut olen ma plaaninud oma aasta jagu. On kuis on :)
Niisiis, aasta siis oli 2008, ilus juulikuu lõppemas. Meie pere ja A. vend oma naise-lapsega asusime 23. kuupäeval varahommikul kell 7.35 teele. Teekond: Tartu- Põltsamaa- Mäo risti tanklas tegime kakaopausi. Edasi tulid Paide- Türi- Rapla- Märjamaa tanklas jalgade sirutus- Koluvere- Risti (natuke teeremonti ja ümbersõitu)- Haapsalu- Rohuküla. Kell näitas 11.30.
Edasi pole enam nii üksikasjalikku kirjeldust. Kirjutan seda, mida mäletan.
Jätkan: natuke ootasime sadamas praami tulekut ning seejärel parkisime ennast St Ola pardale. Täiesti "juhuslikult" kohtusime A. õega, kinnitasime keha ja liikusime Hiiumaa poole.
Mulle usaldati reisi planeerimine- st kodus uurisin- otsisin, kuhu võiks minna ja mida vaadata. Osa asju tuli saarele jõudes kohe kõrvale jätta, sest K. ei tahtnud mööda kruusateid sõita. Mis siis ikka. Muuseas, praamilt leidsin toreda brošüüri "Tuletorniring ehk veel üks võimalus tutvumiseks Hiiumaaga".
Esimene peatus oli meil Suuremõisa lossis (17.saj-st), st Hiiumaa suurima ja uhkeima mõisahoone (1. fotol) ümbruses, aias. Võimas hoone, kenad vanad puud ja hoolitsetud aed.














Edasi liikusime põhja suunas ja jõudsime Hellamaale: kiikasime tuulikusse (aastast 1848), kiikusime külaplatsikiigel ja kastsime jalad merre :) Väga mõnus! Platsike kadakate vahel oli hoolitsetud, sinna oleks võinud ka telkima jääda, kõik vajalik oli olemas: grillimiskoht, istumiskohad, kiiged (suur ja väike), lava, meri, WC (kus oli ka paber olemas!) Ebameeldiv üllatus tuli ka: K-le helistati töö pärast ja see muutis me reisiplaane. Järgmisel päeval pidime juba saarelt lahkuma. Eks ennegi oleme seda kogenud, et mõni ei suuda tööst/rutiinist eemal olla.
Järgmine peatus- Suursadam, mis oli saare olulisim kaubasadam ja laevaehituskoht. Miks oli? Sadam jäi madalaks. 1848.a valmis just seal parklaev Hioma, mis 1. Eestist pärit laevana ületas ekvaatori (meeskonnas olid hiidlased, kapteniks taanlane). Sealsamas nägime erinevate ajajärkude laevu, käisime muuseumitoas ja aidas.
4. koht- Kärdla linn. Ilus ja hubane. Natuke tiirutasime mööda linn ja käisime Pikka Maja e Hiiumaa Muuseumi vaatamas (ka seest). Fotol näha Kärdla pritsumaja.














Kuna päev kaldus juba õhtusse, hakkasime ööbimiskohta/laagriplatsi otsima. Piilusime mitut RMK platsikest, mõtlesime puhketaludele jms. Tiirutasime natuke siia-sinna, ja lõpuks otsustasime Luidja puhkeküla (3.foto) kasuks. Väärt otsus! Kohal olles ja ennast sisse sättides saime aru, et midagi paremat poleks me leidnud! Telkijaid oli seal päris mitmeid, kuid need jäid eemale- ei häirinud meid. Kõrval olid kenad puhkemajakesed (vist 4-kohalised), aga ööbijaid siis neis polnud. Meri oli lähedal. Söögikoht (mida me ei kasutanud). WC-d ja duširuumid, kust saime ka joogivett. Järgmisel hommikul täitsime enne teekonna jätkamist oma joogipudelid-mannergud taas vett täis. Ilus ja rahulik. Õhtul käisime meres sulistamas, tegime suppi (pliit ja gaasiballoonid said selleks puhuks muretsetud), grillisime vorste (aparaat kohapeal). Söök maitses väga hästi, nagu võiski arvata. Natuke kaardimängu ja jutustamist ja siis öö telgis ...




(jätkub)

Labels: